jump to navigation

Kontrolltöö Vene ajast Eestimaal veebruar 4, 2008

Posted by busykiskja in Kontrolltööd.
add a comment

KONTROLLTÖÖ 11. KLASSILE 

PEATÜKID 20-22 

I ja II RÜHM 

1. Too kolm näidet selle kohta, kuidas muutis raudteede rajamine Eesti arengut! (3 p.)

a)

b)

c)

2. Perekonnanimede analüüs. Tooge näiteid perekonnanimede kohta, kus nimi tuletati… (10 p)

·        … peremehe ameti järgi –

·        …talu nimest –

·        … mõne looma või linnu nimest –

·        …loodusobjektist –

·        …mõne sakslase nime järgi –

3. Millal kaotati orjus Eesti – ja millal Liivimaal (2 p.)

4. Miks oli vaja kaotada pärisorjus? (5 p.)

a)

b)

c)

d)

e)

5. Milliseid koormisi pidi kandma orjusest vabastatud talupojad? (10 p.)

Mõisakoormised –

Riiklikud koormised –

Kogukondlikud koormised –

6. Mis juhtus talupoegadega, kui nad said kadalippu? Kirjelda lühidalt! (5 p.)

7. Koosta lühiülevaade talude päriseksostmisest! (5 p.)

8. Mis oli Balti erikord? Nimeta selle tunnuseid! (5 p.)

·         

·          

·          

·         

·          

Advertisements

Asehalduskord 18. sajandi Eestis veebruar 3, 2008

Posted by busykiskja in Abiks õppimisel.
add a comment

Katariina II –le (valitses 1762-96) baltisakslaste liiga suured õigused (Balti erikorra püsimine) ei meeldinud. Tema püüdles pigem Vene riigi erinevate piirkondade ühtlustamise poole. Keskvõimu peamiseks abiliseks uuenduste elluviimisel oli Liivimaa kindralkuberner George Browne.

Katariina II korraldusel kehtestati Venemaal 1775.a. uus haldukorraldus, mis Eesti alal hakkas kehtima 1783.a. Korra nimeks sai asehalduskord, mis tulenes Eesti- ja Liivimaa ühiseks valitsejaks nimetatud asehalduri ametinimetusest.

Sellega muutus mõnevõrra Eesti haldusjaotus. Eestimaa kubermangus loodi uue maakonnana Paldiski maakond (püsis eraldi üksusena asehalduskorra lõpuni!). Paldiski linnast kujunes oluline sõjaline objekt, eriti Vene laevastikule . Liivimaal tehti uute maakondadena Viljandimaa ja Võrumaa. Võrut kui linna varem olemas ei olnud, see asutati alles 1784.a.

Rüütelkondade ning linnade omavalitsust piirati. Kaotati rüütelkondade maanõunike kolleegiumid. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid ning kõik mõisnikud said võrdsed õigused. Linnades said kodanikuõigused kõik majaomanikud.

Kehtestati ühtne riiklik maks – pearahamaks. Sellega seoses hakati korraldama rahva- ehk hingeloendusi. 1784.a. puhkesid talurahva hulgas suured pearaharahutused, sest talupojad said sageli asjadest nii aru, et uue riigimaksu tulekuga on nad teotööst ja muudest mõisakohustustest priid. Mõisatesse saadeti soldatitest moodustatud turvameeskonnad. Puhkesid kähmlused talupoegade ja soldatite vahel. Neist kõige ägedam oli Räpina Puuaiasõda. Puuaiast kistud teivastega varustatud talupojad soldatite vastu ei saanud ning 5 talupoega hukkus. Ühtekokku oli rahutusi mitmekümnes mõisas.

1796.a. Katariina II suri ning uueks valitsejaks saanud Paul I ei sallinud eriti oma ema ning tühistas suurema osa tema ajal kehtestatud seadusi ja ümberkorraldusi. Sealjuures ka asehalduskorra.

Usuasjad 18. sajandil veebruar 2, 2008

Posted by busykiskja in Abiks õppimisel.
add a comment

Pärast Põhjasõda olid endiselt valitsevaks luteri usk ja kirik. Balti erikord võimaldas kirikule rahulikku elu.

Kiriku enda sees oli siiski rahutu, kuna olid teatud vastuolud konservatiivsete (muudatusi mitte soovivate) ning uuendusmeelsete inimeste vahel. Viimaste hulka võib lugeda usuvoolu nimega pietism toetajad. Nimelt arvasid osad kirikuõpetajad, et usuelu tuleb elavdada senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas. Nende teeneks võibki pidada usu lähendamist rahvale.

Ususektidest oli olulisim Saksamaalt Eestisse jõudnud hernhuutlaste (nimetus tuleneb ühe Saksamaa asula nimest, kus asutati esimesed liikumise kogudused) ehk vennastekoguduste liikumine. Rahva hulgas muutus liikumine ülipopulaarseks – mõne aastaga oli liikmeid juba üle 10 000 ning arv kasvas veelgi.

Hernhuutlased rõhutasid alandlikkust ja kõlblust, aga ka võrdsust ja vendlust. Ametlikult nad kirikust lahku ei löönud, ent iga kogudus valis endale jutlustaja. Kirikuõpetajad suhtusid liikumisse esialgu positiivselt, kuna niimoodi sai usk rahvale omasemaks ja arusaadavamaks.

Reeglina saadi kokku lageda taeva all. Suurematel kogudustel oli siiski võimalus ehitada endale palvemaja. Vennaksed olid populaarsed kõikjal Eestis, ent omamoodi keskuseks kujunes Saaremaa.

Vennastekogudused mõjusid suhteliselt halvasti rahvakultuurile, sest nad ei hoolinud rahvarõivastest (liiga värvikirevad!), rahvamuusikast (torupill oli ikka väga kahtlane pill, aga hävitati ka viiuleid!) jne. Igasugune liigne toretsemine oli nende silmis taunitav. Samas pandi rõhku elukommetele ning tulemuseks oli see, et paljudes kohtades kadus täielikult kuritegevus ning suleti kõrtsid, sest polnud enam kedagi, kes sinna oleks minna tahtnud.

Mõnikord läksid asjad liiale, sest mõned vennaksed tõlgendasid asju täiesti äärmuslikult. Tekkis küllalt isehakanud prohveteid, kes nägid nägemusi, käisid oma jutu järgi põrgus või paradiisis jne. Võrumaal Rõuges asutas talupoeg nimega Tallima Paap oma seltskonna, kes asus vastuollu ka kirikuga. Paap oli vaene mees ning tuli seeläbi ideele, et vennaksed võiksid elada kordamööda üksteise taludes. Ning kui kõik ära söödud, siis tulnuks kohalikku mõisasse elama minna. Ja kui mõisasakstele see poleks meeldinud, siis oleks nad tulnud „üle aia heita“. Paap lõi väga kummalised reeglid muudeski küsimustes – näiteks arvas ta, et vennakstel ei kõlba enam õekstega seksuaalvahekorras olla ning seetõttu peab vastav läbikäimine katkema isegi abikaasade vahel. Paap siiski ei jõudnud oma radikaalseid ideid ellu viima hakata, sest enne nabiti ta kinni, anti ihunuhtlust ning saadeti lõpuks Siberisse vangi. Ja tagasi tulnuna olid tema ekstreemsed ideed juba meelest läinud :P.

Hernhuutlusest oli palju kasu, sest inimesed olid nüüdsest tõesti sügavalt usklikud. Nende eneseteadvus kasvas, sest koguduses said kõik inimesed kaasa rääkida. Arenes lugemis- ja kirjutamisoskus, sest ideid pidi saama ette lugeda ning vajadusel ka kirja panna. Arenes koorilaul ja hiljem ka puhkpillimuusika. Elukombed muutusid palju paremaks. Lisaks on paljud eestlaste suurkujud pärit hernhuutlust austanud perekondadest. Näiteks Hurt, Kreutzwald, Jakobson, Tõnisson jt.

Kui esimene vennaste liikumise kogudus asutati 1736.a. Võrumaal Urvastes, siis juba 1743.a. nende tegevus keelustati. Teadagi… Mõisahärrad kartsid, et talupojad pööravad nende vastu mässama. Siiski said nad tegutsemisloa paarkümmend aastat hiljem tagasi. Vennaste uus kõrgaeg saabus 19. saj. esimesel poolel. 1840. aastatel oli neil üle 70 000 liikme. Hiljem hakkas liikumine tasapisi hääbuma.